Muistne Kreeka

august 6, 2009

greek hair

Sellel ajastul said ilusalongid alguse. Filosoofid, kirjanikud, luuletajad ja poliitikudgreek hair vahetasid kõiksuguseid uudiseid just sellel ajal kui neid raseeriti, lokiti, maniküüriti, pediküüriti või hoopiski masseeriti. Juuksed olid üldjuhul pikad, tumedad ja paksud, loomulikult või kunstlikult lokitud ning erinevatesse kujunditesse seatud. Väga greek hairpopulaarsed olid igasugused metallist ja riideribast tehtud peaehted. Naised avastasid esmakordselt ka võimaluse kanda juukseid hobusesabas. Et juuksed läigiksid ja ka lõhnaksid kaunilt, võeti appi õlid, vahad ja pumatid. Kuna blondid kiharad olid haruldased, siis neid ka imetleti ja sooviti. Et sellist väljanägemist saavutada pleegitati juukseid kaaliumkloriidi vee-ja kummeli tõmmise seguga.

Muistse Kreeka soengud olid tihti meistritoesed, millele aitas kaasa arenenud ja haritud ühiskond ning suur teenijate hulk.greek hair 

Kosmeetikat kasutati kergelt, naised soovisid näha välja kahvatud. Iluetaloniks oli Aphrodite. Nahka niisutati meega, kaitsti ja jumestati st  löödi läikima, oliiviõli abil. Viimasesse segati ka lõhnastamiseks aineid. Oliiviõlisse segatud süsi abil saadi lauvärv ning purustatud rauaoksiidist ruuž. Viimast segati ka mesilasvahaga, et saada pasta huulte kaunistamiseks.    

Muistne Egiptus

august 5, 2009

Freskodel, urnidel ja kirstudel olevad maalingud tõestavad, et juuksur oli selle ajastul aukohal. Muistsetel Egiptlastel oli ka oma jumal selleks otstarbeks barber god. Jõukamatel olid omad isiklikud juuksurid, kes neile personaalseid visiite tegid, hoides oma töövahendeid ja kõike asjasse puutuvat rikkalikult kaunistatud kastides. Harvad polnud ka juhud, kui juuksur kuulus jõuka Egiptlase kaaskonda. Samas ei olnud teenus ainult rikkurite lõbu. Vaesemad kodanikud nautisid rändjuuksuri teenust, kes sättis oma äri õles sobivaima puu najale.Ancient Egypt Cosmetics

Umbes 3000 e.m.a, oli Egiptuses aadli tunnuseks kiilaks raseeritud pea, millel oli ka kliimat arvestades praktiline väärtus. Samas nõudis mood, et tähtsamatel sündmustel kaeti pea parukaga. Viimase valmistamiseks oli kasutatud nii inimjuukseid kui ka lambavilla. Mehed uhkeldasid ka valehabemetega, mis olid eelnevalt lokitud ja ka punutistega ehitud. Et parukatel oleks kaunis must värvus, tooniti neid indigoga, kui aga juustele ja küüntele sooviti punakas-oranžikas läiget, saadi abi hennast. Umbes 1150 e.m.a ilmusid parukatesse sellised toonid nagu sinine, roheline ja punane. Kõige populaarsemaks soenguks oli sirgelt lõigatud juuksed, mille pikkus varieerus lõuast kuni õlgadeni.

Egiptlased täiustasid looduse poolt loodut oma kosmeetikakunstiga. Näod olid ruuged, huuled ja küüned värvitud ning juuksed ja jalad õlitatud. Isegi naist kujutavatel skulptuuridel olid silmad värvitud. Kellel oli see võimalik, lasi endale ka kirstu kaasa panna seitset sorti kreemi ja kahte sorti ruuži. Mõned kasutusel olnud õlid on leidnud oma koha ka tänapäeva kosmeetikas.

1930. aastate teisest poolest alates on märgatav mõningane muutus, murrang moes – siit alates hakkasid esile tõusma 1940. aastate soengujooned, aastakümne esimese poole moe üldjooned küll säilisid, kuid vormid pehmenesid ja muutusid rohkem naiselikumaks. Kümnendi teisest poolest alates muutusid soengud tunduvalt naiselikumaks ja õhulisemaks, rõivaste hõrk sensuaalsus nõudis uut joont ja juuksed läksid pisut pikemaks ning rohkem lokki. 1936. aasta sügishooajal oli eesti naisteajakirjades avalikult juttu naiste soengute meeldivamaks ja naiselikumaks muutumisest: nägu jäi avatuks ja vabaks, taga oli päris pikk juus, mis sätiti rullidesse ning rullid võisid alata juba kõrvade juurest. 1937. aastal kirjutati juba ametlikult, et soengumood, juustekultuur, on teinud läbi suure arengu. Endiselt rõhutati lokkimistehnika erinevaid kombintsioone, rullide kandmine oli oma kulminatsiooni tipul. Lokid olid endiselt populaarsed, neid tehti veelgi rohkem kui enne, kuid lokkide peamine erinevus seisnes selles, et kui kümnendi algupoolel olid nad peadligi hoidvad vesilained ja selle variatsioonid, siis nüüd muutusid nad kohevamaks, tõstsid juust kõrgemale. Sellise muutuse üks põhjusi on kindlasti see, et naised hakkasid juukseid pikemaks kasvatama ning pikemaid juukseid sai rohkem lokkida, kuid peamine põhjus võib peituda selles, et Eesti juuksuritöökodadesse jõudsid teadmised keemiliste lokkide tegemisest ning ka vastav aparatuur. Lahtised, ettepoole rullitud lokid ümbritsesid pealage ja mõnikord kogu peadki korrapäratu diadeemina. Kuklajuuste sättimiseks oli kaks võimalust: kas pikem juus laineteta sissepoole rullida või veidi lühem juus ülespoole suunduvaisse laineisse lokkida. Pikkade juuste soengusse sättimiseks võis juuksed pealaelt ka lihtsalt siledalt tagasi kammida, kergelt laineliseks lokkida ja taga üheks suureks rulliks pöörata ning see nõeltega kinnitada. Juuste pikakskasvatamise kohta levis ka hoiatus: ettevaatust sellega, sest pikk juus vajab igapäevast hoolitsust, ravi ja seadmist, kuid siiski annab neile väga veetlevaid soenguid seada. Lühikese

juuksemoe eeliseks peeti kõige muu hulgas ka tema tervislikkust juustele: Ühes suhtes võidab nüüdisaegne lühijuuste mood ülekaalukalt kõik eelmised, kui ka ilu vaatekoht jääks tähele panemata. See on nimelt hügieenilisem kui ükski teine varemini valitsenud mood.

Eesti naised olid eelkõige paktilise meelega – kui lokid ei sobinud, ei pidanud ennast lokkimisega piinama, et üldise moejoonega kaasa käia – aga naised, kellele ei sobi lokid, ei tarvitse endale selle moega teha liiga. Nad võivad kanda juust siledana või suuris pehmeis laineis seada taha ja juukse otsad lasta grupeerida ilusaiks laineiks. Siledat juust, mida kantakse enamasti küljelahuga, võib hoida tagasi rõngaga, mida kantakse otsa pool või enamasti taga, üle peanuki.

Soengute naiselikumaks muutumisel mängis olulist rolli ka kübaramood. Esimest korda kõneldi 1937. aastal soengumoe juures asjaolust, et juuksemood on seoses rõiva- ja kübaramoega ning kübarad ja soengud on teineteisest veel eriti sõltuvad. Kübarad olid enamasti madalad, baretilaadsed ning sellise kübaraga sobis kui juuksele oli antud naiselikum vorm lokkide abil. Kirjutati koguni, et moe omapärased jooned pääsevad eriti mõjule võluvalt nägu ümbritseva soengu ja kübarate hootõttu.

Kätlin Leokin

Pildid:

www.myspace.com/5kobiet

 beautyisathingofthepast.blogspot.com/2008_10_..

emmelynn.blogspot.com/2008/11/fashion-vintage…

Eesti muistses talupojakultuuris ning agraarühiskonnas kandsid tüdrukud pikki juukseid, abielludes lõigati naistel juuksed ära või kandsid nad neid punutult kuklas: juuksed olid naise sotsiaalse staatuse sümbol. Samuti arvati olevat kehakarvadel, k.a. juustel, maagiline jõud. Juuste maagiline jõud ning vägi avaldus rohketes tabudes, keeldudes ja vanarahva ütlemistes, mis on tänaseni meie folkloristilises aineses talletunud. Allpool mõned näited:

Naiste rahvaste juuksid lõigatud lammaste raudega ja kui juuksed lõigatud saanud siis korjatud maha lõigatud tükid üles ja pandud vassakuma jala kinga sisse ja viidud lammaste lauta sõnnikusse seepärast etLilli Reismani ristiema hästi head juuksed kasvaks.

Vana rahvas arvas et inimestel üles tõusmise ajal kõik asjad käes pidit olema. Kui juuksed ära tulid peast need topsid nad seina prao vahele et neid kätte saada kui taga noutakse [nõutakse].

Lõigatud juuksed topiti seinaprao vahele. Maha ei tohtinud juukseid visata. Tuul oleks need kes teab kuhu viinud, oleksid kurjade inimeste kätte sattunud ja need juusteendisele kandjale võinud kahju teha. Kelle käes kellegi juuksed, see võib, kui oskab,teisele palju kurja teha.

Lilli Reismani ema20. sajandi algupoolel ühelt poolt linnastumise mõjudel, teisalt piiride avardumise tõttu hakkasid eesti naiseni üha enam jõudma Lääne-Euroopa moemõjutused ning moodsa mõtlemise ideed. Naiste mentaliteedimuutust peegeldabki eriti hästi just mood: 1920.aastate naiseideaal oli linlik-euroopalik: sportlik ja sihvakas lühikesi kleite kandev poisilik tütarlaps.

Avalikkuses arutleti koguni küsimuse üle, kas poisipead võib üleüldse moeks pidada?

Need, kes seda jaatavad, unustavad kahjuks, et ükski mood, kui ta ei ole eluline, ei püsi kaua. Isegi tantsud ei püsi moodis üle poole aasta, rääkimata tualetist jne.

Poisipea iga võib aga arvata juba aastakümnete peale. Suurima tõuke tema kasuks andis ilmasõda. Naised kisti kaasa mitmesugustele aladele, mis sõjaga seotud, ja seal ei olnud enam mahti hoolitseda pikkade juuste eest. Samuti on näitelava ammugi selgeks teinud oma tegelastele poisipea tarvilikkuse. Suur publikum vaatas esiotsa sarnaste naiste kui mingisuguste kesksugu olevuste peale – ei ole mees ega ole ka naine. /…/ Nõnda siis – ei mingisuguse moe ega narruse pärast, vaid lihtsalt praktilise lihtsuse seisukohalt välja minnes on poisipea enestele naiste seas päris palju austajaid leidnud.

Uus juuksestiil, poisipea, muutus esialgu kõhklevalt 1920. ja siis 1930. aastatel üha kindlamalt enesestmõistetavaks. Lühikesed juuksed muutusid niivõrd mugavaks, et usuti siiralt: naised ei loobu kunagi lühikeste juuste kandmisest, sest nad on meeldivad, nooruslikud, hügieenilised, kergesti hooldatavad, võimaldades naisele peale selle täiesti naiselikku, soovi järgi varieeruvat ja tüübile vastvat soengut.

Moodsas Eesti Vabariigis ei näidanud enam juuste pikkus naise sotsiaalset staatust või seisundit, vaid nüüd näitas seda soengu moodsus, öeldi koguni, et tänapäeval on juusenam ehteks kui kaitseks.26 Moodne soeng tähendas lühikesi juukseid, vesilained, hiljem 1930. aastate teisest poolest elektri-, auru- ja poldilokke. Poisipead peeti nii praktiliseks kui moodsaks ning ametlikus poisipea propagandas öeldi, et praktilistele nõuetele peavad alistuma naised igast rahvusest, seisusest, vanusest jne. Öeldi koguni, et poisipeaga on igal naisel kergem elada: juukseid on kergem pesta, siluda ja temaga jäävad nägemata need “rasked” mured, mis tuntakse soengu pärast õhtul magama heites ja hommikul ärgates. Lühikese juukse kasuks rõhutati ka tema tervislikkust ning juuste äralõikamine olevat mõne naise juuksed suisa hävinemisest päästnud.21-kl%20Milvi%20Laid%20ca%201930%20foto%20Parikas

Esialgu olid moodsamatele ja uutele juuksemoe suundadele vastuvõtlikumad linnanaised, sest nende võimalused enda eest hoolitsemisel olid nii rahaliselt kui ka ilu- ja moeteenuste kättesaadavuselt märksa paremad. Lühijuuste mood levis linnadest siiski üsna kiiresti ka alevitesse ning sealt edasi küladesse.

Kätlin Leokin 2009

Pildid:

www.erm.ee

folk.ee

femme.ee