TEKST Karin Põld avaldatud ajakirjas “Iluprofessionaal”

Sõna „parfüüm” tuleneb ladinakeelsest fraasist per fumus, mis otsetõlkes tähendab ‛läbi suitsu’. Prantslased hakkasid algselt parfüümiks nimetama meeldivat õhus hõljuvat viirukilõhna. Võib väita, et ajaloos on olnud vähe perioode, mida parfümeeria ei oleks mõjutanud.

Kõige esimeseks parfüümivormiks võib pidada viirukit, mille avastasid mesopotaamlased umbes 4000 aastat tagasi. Antiikkultuuris põletati vaiku, eeterlahuseid ja puitu religioossetel tseremooniatel. Tihti leotati aromaatset puitu ja vaiku vees ja õlis ning hõõruti vedelikuga oma keha. Samuti palsameeriti selle lõhnaõliga surnuid.

Egiptus – parfüümide häll

Tänu Egiptuse iidsete hauakambrite hieroglüüfidele teame, et parfüümid mängisid egiptlaste elus tähtsat rolli. Esimesed märkmed viirukitest pärinevad Egiptusest umbes 3000. aastast eKr. Eriti populaarseks muutusid need kuninganna Hatšepsuti ajal, kes oli ise paljude ekspeditsioonide eesotsas, et leida viirukeid ja muid väärtuslikke tarbeesemeid.

Enne Egiptuse kuldaja algust kasutati parfüüme ainult jumalate ja vaaraode auks korraldatud rituaalidel. Lõhnaõlisid austati, need olid pühad ning neid tohtisid kasutada ainult jumalateenrid.

Viirukid ja lõhnaõlid said kõigile egiptlastele kättesaadavaks siis, kui preestrid järk-järgult parfüümide kasutamise eelisõigusest loobuma hakkasid. Veel enam – kodanikele tehti lõhnaõli kasutamine vähemalt korra nädalas lausa kohustuslikuks. Inimesed leotasid end lõhnaõlides, sest see pakkus naudingut ja kaitses nende nahka kuivatava päikese eest. Egiptlased valmistasid palju lõhnastatud kreeme ja emulsioone, millega katsid oma nahka ja juukseid. On teada, et egiptlaste jaoks oli lõhnaõli niivõrd oluline, et nad kandsid parfüümi sünnist surmani endaga kaasas. Isegi hauakambritesse pandi surnutele lõhnaõlisid kaasa, et see hoiaks nende naha pehmena ja hinge kosutatuna.

Võib-olla kõige kuulsamaks Egiptuse valitsejannaks saab nimetada Kleopatrat, kes oli tuntud oma priiskava lõhnaõli kasutamise poolest – tema tulekut võis ennustada parfüümipilve järgi, mis enne teda õhus hõljus. Ka paljud teised Egiptuse, Liibanoni ja Süüria ajaloo silmapaistvad valitsejad armastasid end külluslikult lõhnastada ning mürri, magusate õlide ja salvide purke kaasas kanda.

Uuendused Kreekast

Mida aeg edasi, seda rohkem hakkas erinevate aroomide tarbimine levima. Parfüümipoed muutusid näiteks kreeklaste seas väga populaarseteks kohtumispaikadeks. Teadaolevalt olid kreeklased esimesed, kes leiutasid vedela parfüümi, kuigi see erines oluliselt tänapäeval levinust. Kreeklaste parfüümid kujutasid endast lõhnastatud pulbreid, mis olid segatud õli ja alkoholiga. Vedelikku hoiti piklikes pudelites, mis olid valmistatud alabastrist ja kullast. Tihti hinnati lõhnaõlipudelit kõrgemalt kui juveele.

Soodsad kliimatingimused lubasid egiptlastel Indiast importida paljusid vürtse ja aroomiaineid, nagu näiteks ingverit, pipart ja erinevaid puuõlisid. Tänu sellele hoidis Egiptus parfüümi tootmise valdkonnas prominentset kohta ning arenes üha edasi.

Kuna egiptlased kauplesid kreeklastega, said saareelanikud (ja ka roomlased) parfüümide kohta palju teada just esimestelt, näiteks õppisid väärtustama liiliaid ja roose. Kasutades erinevaid koostisosi, nagu oliivi-, mandli-, liilia-, roosi-, aniisi- ja iirise juure õlisid, lõid kreeklased üha uusi lõhnabukette. Hoolimata 6. sajandil kehtestatud keelust, mis ei lubanud kõigil parfüüme kasutada, levis parfümeeriamood edasi ja lõpuks lõhnastasid nii mehed kui ka naised end külluslikult – enne ja pärast vanni, mitu korda päeva jooksul ja üle kogu keha.

Üha enam hakkas Kreekas parfüümide kasutamine levima 3. sajandil eKr, mil Aleksander Suur tungis Egiptusesse. On olemas ka märkmeid Kreeka filosoofi Theofastuse arutluse üle, kuidas erinevad aroomid mõjutavad inimese tujusid ja mõtlemist. Lisaks uuris filosoof, kuidas erinevaid lõhnu tajutakse, ning viitas lõhnataju ja maitse seosele.

Minevikust kaasaega

Parfümeeriatööstuse mineviku ja tuleviku sidujateks võib nimetada araablasi. Destilleerimisprotsessi, mille jooksul lilledest eraldatakse õlid – meetodi, mis on kasutusel tänaseni –, arendas välja araabia arst ja keemik Avicenna, alustades oma katseid roosidega. Enne tema roosivee leiutamist kujutasid vedelad parfüümid segu õlidest ja maitsetaimedest, kuid roosivesi oli delikaatsem ja muutus ääretult populaarseks.

Catherine de Medici valitsemisajal Prantsusmaal (1547–1559) õitses just parfümeeriatööstus. Kuninganna võttis oma sünnimaalt Itaaliast kaasa isikliku parfümeeri René le Florentini. Mehe laboratoorium oli ühendatud Catherine’i korteriga salajase vahekäigu kaudu, et lõhnaretsepte varaste eest kaitsta.

Parfüümide menu Prantsusmaal aina kasvas, saavutades haripunkti 17. sajandil. Kuna populaarseks said lõhnastatud sõrmkindad, asutati 1656. aastal sõrmkinnaste ja parfümeeria gild.

Iseseisva majandusharuna hakkas parfümeeria välja kujunema Louis XV trooniletulekuga 18. sajandil. Tema õukonda nimetati le cour parfumee’ks ehk lõhnastatud õukonnaks. Kuninglik armuke madam de Pompadour tellis ohtralt parfüüme, sest õukonnapea nõudis iga päev oma korterisse erinevat lõhna. Õukonna nimi tulenes ka sellest, et peale keha hakati lõhnastama ka riideid, lehvikuid ja mööblit. Parfüüm muutus vee ja seebi aseaineks.

Tänu jasmiinide, rooside ja apelsinide kasvatamisele muutus Grasse’i linn Provence’i piirkonnas toormaterjalide tootmise keskuseks. Grasse’i parfüümitegijate põhikiri kinnitati 1724. aastal.

Inglismaal oli parfüümide kasutamise kuldaeg Henry VIII ja kuninganna Elizabeth I valitsemisajal. Kõiki avalikke kohti lõhnastati, sest kuninganna ei kannatanud halba lõhna. Armastati öelda, et kuninganna nina teravus on võrdväärne tema keele riukalikkusega. Naised hakkasid tol ajal uhkusega erinevaid lõhnu kombineerima.

Murranguline aeg

19. sajand oli parfümeeriatööstuse jaoks ülioluline. Alkeemilistest arusaamadest taganemine ja moodsa keemia areng panid aluse parfümeeriale, mille põhimõtted kehtivad ka tänapäeval. Postrevolutsiooniline riigikord Prantsusmaal vallandas inimestes julguse väljendada luksuslikku maitset, tõusis nõudlus parfüümide järele.

Sajandivahetusel kogusid populaarsust ühe-lille-parfüümid. Roos, võõrasema, sirel ja liilia olid väga hinnatud lõhnakandjad. 20. sajandi esimese aastakümne lõpus tutvustati ka lilledest koosnevaid aroomibukette, millesse oli segatud palju erinevaid lõhnanoote. See arendas parfüümitööstust hüppeliselt. Lõhnad muutusid palju komplekssemaks, moodustudes erinevatest nootidest ja aktsentidest.

Pariisist sai parfüümimaailma pealinn, kus asusid niisugused tuntud tootjad nagu Houbigant, Lubin, Roger & Gallet ning Guerlain.

Kuna hinnalised lõhnaessentsid vajasid väärilisi pakendeid, muutus varasemast märksa olulisemaks kõik parfüümide villimisega seonduv. Parfümeer Francois Coty sõlmis partnerluse René Lalique’iga, kes hakkas tootma pudeleid sellistele nimedele nagu Guerlain, D’Orsay, Lubin, Molinard ja Roger & Gallet.

1921. aastal alustas moekunstnik Gabrielle Chanel oma parfüümibrändiga, mille esimeseks lõhnaks sai Ernest Beaux’ loodud Chanel № 5. Beaux oli esimene, kes kasutas parfüümi loomisel aldehüüde. Legendaarsele aroomile pani Gabrielle Chanel nimeks numbri viis sellepärast, et Beaux esitles seda talle järjekorras viiendana. Muide, Chanel № 5 oli esimene täiesti sünteetiline massturu jaoks mõeldud lõhn.

1950. aastatel saabus teine parfüümide kuldaeg kahekümnendal sajandil, mil täna klassikaks saanud parfüüme esitlesid Christian Dior, Jacques Fath, Nina Ricci, Pierre Balmain jt.

Asendamatu iluese

Kuigi aastatuhandeid tagasi ei olnud parfüümid mõeldud ainult enese lõhnastamiseks ning need polnud ka kõigile kättesaadavad, on praeguseks lõhnaõlidest saanud asendamatud iluesemed, mida naised ja mehed aktiivselt kasutavad. Paljud ei kujuta ettegi, et nad võiksid minna kodust välja ilma end lõhnastamata.

Parfüüme on saadaval tuhandetes lõhnavariatsioonides, flakoonides ja pakendites ning erinevates hinnaklassides. Kõik nad on justkui eraldiseisvad isiksused, mis annavad  inimese minapildile omapära juurde, moodustades seeläbi kordumatu kunstiteose. Lisaks mõjutavad lõhnad inimese meeleolusid ja enesetunnet ning aitavad instinktiivselt valida ka näiteks partnerit. Kasutagem siis neid meeli mõjutavaid aroome ja leevendagem selle kaudu stressi!

Noored mehed kandsid õlgadeni ulatuvaid pikki ja lokitud juukseid. Muidugi polnud kõik õnnistatud paksu juuksepahmakaga ja abiks tuli võtta ka parukad. Omal kohal oli ka peakate, milleks oli laiaääreline viltkübar, mis oli kaunistatud jaanalinnusulgedega. Huvitaval kombel kujunes sellest peakattest  ka meeleolude ja tunnete näitamise atribuut. Uljas tujus härrasmees lükkas selle kuklasse, rahu sooviv surus silmile ning austuse avaldaja võttis peast ja tegi kummarduse.

1650 tulid moodi parukad. Peakate kui selline muutus dekoratiivseks. Kübarate äär tehti kitsamaks, suurus läks väiksemaks ja sulg kattis kogu põhja. Peakatte serv oli nüüd kolmnurkselt üles, et seda oleks hõlpsam kaenla all kanda. Salongides kantav kübar muutus aga nii pisikeseks, et seda oli lausa raske pähe panna.  .

Versailles töötasid raugematu usinusega aga parukameistrid. Oma teoste loomiseks kasutasid nad loomakarvu, mererohtu, maisikiude jne. Kuninga korraldusel jäid blondid juuksed kui paruka materjal ainult tema ja tema pereliikmete käsutusse. Viimaseid saadi Flandria ja Bretagne`i blondiinidelt. Aristokraadid pidid oma parukaid pidevalt puuderdama jahu jms, et nende tume värv heledaks saada.

Louis XIV omas oma valitsusaja alguses tihedaid juukseid ning ei näinud parukatel erilist mõtet. Samas aeg hakkas tema loomulikku juuksekasvu tugevalt hõrendama ning tal ei jäänud midagi muud üle, kui kehtestada üleüldine parukakandmise käsk.

Kui alguses olid tema parukad suhteliselt rahumeelsed, siis varsti hakkasid nad kandma nimesid Lõvilakk ja Puudel, mis viitab otseselt nende väljanägemisele. Parukate kandmine muutus nii oluliseks, et hakati eristuma vastavalt seisusele. Vaimulikel oli nn „Hispaania“ parukas, mis oli keskmise tiheduse ja ümara kujuga, kõrgete ametnike oma oli suur ja kõrge ning kandilise kujuga, sõjav’elaste oma seoti  tagant lindiga kinni.            üle

Louis XIV noorukipõlve pidutsemiseperioodil „noorenesid“ ka daamid, kandes kas lapselikku käharpead või õlgadeni ulatuvaid juukseid, mis olid tagant lindiga seotud. Omal kohal olid ka spiraalidena keerduvad lokid.

. 17. sajandi 60. Aastast levis fontange (pr) – tanuga teostatud kõrge soeng, mis püsis moes kolmkümmend aastat. Preili Angelique de Fontange`i juuksed puhus tuul jahi ajal juuksed sassi. See kaunitari ei hirmutanud, ta võttis vääriskividega ehitud sukapaela ning sidus juuksed pealaele kokku. Kuningale see meeldis ja otsekohe asuti teda jäljendama.

Soengukunstnik kui elukutse kerkis esile Louis XV ajal, tänu tema armukesele Madame de Pompadourile. Parukameistrid olid hinnatud, juuksurid mitte. Tekkisid nn stiilipeod. Juuksed seoti ümber raami, mis oli täidetud vatti, riide või põhuga ja tsementeeritud vastava pastaga, soengud ujutasid laevu, linnupuure jms koos kõige elavaga. Soengud võisid kõrguda kuni 1,5 m kõrguseks. Eest kammiti soeng sildeks ja selle äärjoon oli näost pisut laiem.   PUMAT

1767 oli Pariisis 1200 juuksurit, natuke varem ei olnud ühtegi. Iga soeng oli ainulaadne ja kordumatu. Pariisi moeajakiri ”Courier de la Mode” esitas ühe ainsa aasta jooksul ligi neli tuhat erinevat soengupilti. ”Taiesed” tekitasid seljavalusid, reisima pidi pea alaspidi ning riietus ei olnud eriti mugav sellise kunsti kandmiseks. Kasutati  sea -  ja karurasva, mis oli kallis ja soengut kanti nädalaid, et see oleks piisavalt tasuv. Soengutes   leidsid kodu närilised ja tööd said lõhnameistrid, et kõike seda varjata. Samuti kasutati kratsimispulki, et kõige elavaga soengus toime tulla.Teenust anti kodus, juuksurid olid väga nõutud ja nad andsid nõu ja informeerisid teiste naiste garderoobist ehk jagasid ohtralt ka mitmesugust informatsiooni.

RETSEPT: SONGUMEISTERDAMISE

• ØVõta veise luuüdi
• ØEemalda kõik naha ja kondi jäänused
• ØPane potti ja lisa natuke pähkliõli
• ØSega korralikult, kuni viimase tükini
• ØLisa õli kuni on täieliku vedel
• ØNüüd natuke sidruni essentsi
• ØVeise luuüdi võib asendada ka karu rasvaga

Nii mehed kui ka naised puuderdasid oma soenguid. Daamid lisasid nisujahu oma pärisjuustele, mehed aga suurtele valgetele parukatele. Parukamoodi jätkas 18. Sajandil   Ramillies`s parukas, mis kujutas vorstikujulist juukserulli kummagi kõrva kohal, ülejäänud juuksed kammiti kuklasse ja seoti musta paelaga kinni.

Revolutsiooniga kaasas käinud kõige loomuliku soosimine ei viinud puuderdatuid soenguid üksnes moest, vaid pani need koguni põlu alla. Demokraatlikud jõud tulid välja üsna nõrgal põhjendusega nagu tekitaks jahuga puuderdamine leiva defitsiiti. Edaspidi olid soengumoes olulisel kohal lihtsamad ja loomulikumad soengud.    .

Rõivas ja mood. Tallinn: Varrak (2002) Cosgrave, B

Mood läbi aegade. Tallinn: Eesti entsüklopeedia Blankin – Salmin, P. & Salmin, A

Roomlastega oli Anglosaksi riietus tagasihoidlik. Põhiliseks riietuseks oli villast või linast valmistatud tuunika. Kui hooaeg nõudis, kanti ühte tuunikat teise peal. Meestel ulatus tuunika põlvedeni. Jalas kanti villaseid säärekatteid ja nahast kingi või keriti villarullid ümber sääremarja ja kinnitati rihmadega. Tuunikate peal kanti keepe, mis olid ühelt või mõlema õla pealt kinnitatud sõle abil. Naiste tuunikad ulatusid pahkluudeni, selle peal kanti lühikest, sageli kapuutsiga, keepi. Ka nende riietuse juurde kuulusid villased säärekatted ja kingad.

Kuigi riietus oli tagasihoidlik, peeti lugu ehetest. Rikkamad inimesed kandsid kullast ja vääriskividest valmistatud pandlaid, prosse ja kaelakeesid. Vaesemate inimeste ehted olid aga tehtud pronksist ja sulatatud klaasist.

Soengud.

oli rühk praktilisusel. Naiste pikkadel juustel oli ülesanne anda peale sooja. Mõnikord kasutati ka punumist, kuid kõige sagedamini kattis pead kapuuts. Meeste juuksed olid lühemad ja külma ilmaga kaeti pea koonusekujulise villase mütsiga. Üldjuhul kandsid mehed ka habet.

Pole eriti materjali, mis räägiks kosmeetika kasutamist. Arvestades Rooma mõjusid võiks arvata, et kosmeetika ei olnud neile võõras. Samas on aga elustiilide erinevus väga suur.

Alguse järgiti Kreeka naiste sümmeetrilisi soengustiile. Peagi muutusid need aga rikkalikumateks ja vormitumateks. Üks iseloomulikemaid soenguid oli „orbis“, kus näoäär ja otsaesine oli ääristatud lokkidega, mida ehtis veel traatkaunistus. Ülejäänud juuksed olid seotud taha hobusesabasse või krunni. See soeng esitles otseselt ajastule omast stiili, kus soengud olid lihtsalt koledad ja ei järginud pea – ega näokuju. Vaatamata sellele, tuleb antud soengukuju päevakorrale veel 18 saj, ja 20 saj. Sellised soengute tegemine võttis rohkesti aega ja naised vajasid ka „tonstrix“i abi (naiste juuksur). Kasuti valejuukseid, kuumi tange ja vedelikke.

Soengumood muutus naiste hulgas väga oluliseks ja see muutus kiiresti. On isegi oletatud, et naised ajasid ennast kiilaks, et kiiresti panna pähe soovitult ja moodsalt sätitud soeng (parukas). Väga moes oli olla blond. Mõnedki naised eksperimenteerisid pleegitajatega ning loomulikult olid sellel sageli katastroofilised tulemused. Lihtsam oli kanda parukat, mis oli tehtud põhja Saksamaalt toodud orjatüdrukute juustest. Seaduse kohaselt kandsid prostituudid kollaseid parukaid. Soengute kaunistamiseks kasutati vääriskividest ja metallidest tehtud kamme ja lõkse.

Meeste soengud.

Varajase Rooma mehed olid habetunud ja kandsid üsna pikki juukseid. Vabariigi ajal olid habemed endiselt päevakorral, aga juuksed lõigati juba lühikeseks. Hiljem, umbes 200 eKr, muutus raseerimine vägagi levinuks. Habemeid kandsid ainult filosoofid ja õpetlased, soovides järgida Rooma tarkade stiili. Juuksed olid suhteliselt lühikesed, kuid hästi õli- või vahatatud. Kasutati ka kuumi tange lokkide tegemiseks ning soengustiilid olid üldjuhul suunaga ette. Seda kasutati ka kiilaspäisuse varjamiseks, mida peeti inetuks ja mida püüti ravida kõiksuguste haisvate vedelikega.

Kasutati ka valejuukseid, mis olid liimitud peanahale ja korralikult kujundatud. Julius Caesar tõi moodi loorberipärja, mis oli aumärgiks sõjaliste või akadeemiliste saavutuste eest, samas oli see talle ka hea võimalus varjata oma süvenevat kiilaspäisust. Habemeajamise töökojad olid meesteseas populaarsed, need olid olulised kogunemise kohad nii poliitilisteks kui ärilisteks vestlusteks. Eriti rikkad tegid seda protseduuri aga kodus, abiks spetsiaalsed orjad. Blondid juuksed köitsid ka mehi, kuid nemad piirdusid ainult kullatolmu kasutamisega, et soovitud efekti saavutada. Keiser Hadrianus (teisel sajandil pKr) tõi jälle kord moodi habeme. Nüüd hakati seda aga hoogsalt kujundama õlide ja lokitangide abil, et saavutada võimalikult mitmesuguseid kujusid.

Kosmeetika ja make up

Rooma naised veetsid päevas tunde enda sättimisega, kasutades seejuures orjade „teenust“. Nagu Kreeklasedki käidi päevas mitu korda vannis, raseeriti pimsskivi abil, õlitati masseeriti, turgutati väsinud nägu turgutati eesli piima, mee, jahu ja veinipäradega. Nii mehed kui ka naised kandsid parfüüme, mis olid tehtud lilledest ja vürtsidest. Make up oli Kreeklaste omast palju värvikam ja sarnanes rohkem kreeka prostituutide omaga. Meigi põhi oli valge ja nagu Kreeka naisedki, saavutati see puuderdades nägu seatina pulbriga.

Silmad olid kontuuridega välja joonistatud ja kulmud esile tõstetud Kohli (saadud Egiptusest), stibnite (must pulbriline antimontrikloriid), plii või tahma abil. Põsepunaks kasutati raudoksiidi, punast seatina või karmiini (mida saadi košenill putukast). Viimast kasutati ka huulte toonimisel.

Ka Rooma mehed pöörasid oma välimusele suurt tähelepanu. Nad hellitasid oma nahka parfüümide ja ravivedelikega. Samuti ei olnud neile võõras make up, kuid mitte sellisel määral kui naised seda kasutasid.

Sellel ajastul said ilusalongid alguse. Filosoofid, kirjanikud, luuletajad ja poliitikud vahetasid kõiksuguseid uudiseid just sellel ajal kui neid raseeriti, lokiti, maniküüriti, pediküüriti või hoopiski masseeriti. Juuksed olid üldjuhul pikad, tumedad ja paksud, loomulikult või kunstlikult lokitud ning erinevatesse kujunditesse seatud. Väga populaarsed olid igasugused metallist ja riideribast tehtud peaehted. Naised avastasid esmakordselt ka võimaluse kanda juukseid hobusesabas. Et juuksed läigiksid ja ka lõhnaksid kaunilt, võeti appi õlid, vahad ja pumatid. Kuna blondid kiharad olid haruldased, siis neid ka imetleti ja sooviti. Et sellist väljanägemist saavutada pleegitati juukseid kaaliumkloriidi vee-ja kummeli tõmmise seguga.

Muistse Kreeka soengud olid tihti meistritoesed, millele aitas kaasa arenenud ja haritud ühiskond ning suur teenijate hulk. 

Kosmeetikat kasutati kergelt, naised soovisid näha välja kahvatud. Iluetaloniks oli Aphrodite. Nahka niisutati meega, kaitsti ja jumestati st  löödi läikima, oliiviõli abil. Viimasesse segati ka lõhnastamiseks aineid. Oliiviõlisse segatud süsi abil saadi lauvärv ning purustatud rauaoksiidist ruuž. Viimast segati ka mesilasvahaga, et saada pasta huulte kaunistamiseks.    

Umbes 3000 e.m.a, oli Egiptuses aadli tunnuseks kiilaks raseeritud pea, millel oli ka kliimat arvestades praktiline väärtus. Samas nõudis mood, et tähtsamatel sündmustel kaeti pea parukaga. Viimase valmistamiseks oli kasutatud nii inimjuukseid kui ka lambavilla. Mehed uhkeldasid ka valehabemetega, mis olid eelnevalt lokitud ja ka punutistega ehitud. Et parukatel oleks kaunis must värvus, tooniti neid indigoga, kui aga juustele ja küüntele sooviti punakas-oranžikas läiget, saadi abi hennast. Umbes 1150 e.m.a ilmusid parukatesse sellised toonid nagu sinine, roheline ja punane. Kõige populaarsemaks soenguks oli sirgelt lõigatud juuksed, mille pikkus varieerus lõuast kuni õlgadeni.

Egiptlased täiustasid looduse poolt loodut oma kosmeetikakunstiga. Näod olid ruuged, huuled ja küüned värvitud ning juuksed ja jalad õlitatud. Isegi naist kujutavatel skulptuuridel olid silmad värvitud. Kellel oli see võimalik, lasi endale ka kirstu kaasa panna seitset sorti kreemi ja kahte sorti ruuži. Mõned kasutusel olnud õlid on leidnud oma koha ka tänapäeva kosmeetikas.

Farrah Fawcett Jimi Hendrix

Josephine Baker Don King and Lennox Lewis

Pink                                                 Dennis Rodman

The Sutherland Sisters                  Tina Turner

Veronica Lake                                          The Beatles

Bo Derek

CruelaDeville

The Bride of Frankenstein                Cleopatra

Elvis    Presley

http://www.hairrific.com/sig_jimi.htm

Victoria Beckham

Jennifer Aniston

Meg Ryan

Lisa Rinna

Liza Minnelli

Evelin Ilves

Metsatöll

Valdo Pant

Voldemar Kolga

Evelin Pang Anne Veski

Marite Kallasmaa

Kristiina Ojuland

Kerli

Vanilla Ninja

Mihkel Raud

Villu Tamme

Taavi Peterson

Bree Van de Kamp

sündis 27. detsembril 1901. 
Kui tänapäeva kuulsused kasutavad välimuse kujundamisel stilisti abi, siis Marlene lõi oma riietusstiili 100% ise.Marlene oli esimene naine, kes võttis üle meeste garderoobi, mõjudes selles naiselikumalt, kui teine õrnema soo esindaja kleiti kandes. Võttis aega, kuni teised naised julgesid temast eeskuju võtta ja massiliselt pükse kandma hakata. Ka kandis ta tviidmantlit, mis on nüüdseks saavutanud naise garderoobis asendamatu koha, kuid oli ´30ndatel revolutsiooniline.Selline eripära tõstis Marlene Dietrichi omaette pjedestaalile, mida saatsid kadedad naiste ning imetlevad meeste pilgud. Tema arhiiv sisaldab kõige muu hulgas 3000 kostüümi, 400 mütsi, 70 käekotti, 150 paari kindaid ning 430 paari kingi. Dietrichi geišalikult valge jume, kõrgele-kõrgele joonistatud kriipspeenike kulmujoon ja ilusasti maalitud punasuu on kujunenud samasuguseks klassikaks nagu näitlejanna femme fatale imago ning foto seksapiilist nõretavast amatsoonist meesteülikonnas, kõvakübar vallatult küljele vajunud.(femme.ee)

Vivien Leigh 1930′s

(5 November 1913 – 7 July 1967)

Scarlett O’Hara roll filmis „Tuulest viidud“. Tõstis näitlejanna kiiresti moeikooni staatusesse. Ühest filmikostüümist sai ka üks ajastu enim kopeeritud kleite.

Katharine Hepburn 1930

(May 12, 1907 – June 29, 2003)

Ma pole kunagi kandnud kleiti ega seelikut, mis oleks minu isiklik. Minu riided säästavad mind vaevast kogu aeg mõelda, mida selga panna. Ta lõi trendi, mis võimaldas kohandada meesteriideid naistele. Kord filmivõtetel otsustas kostüümiosakond tema kottpüksid ära peita – kuniks püksid lõpuks välja toodi, jalutas daam ringi aluspesus ja keeldus töötamast. Talle kuulub ka väide, et sukad on kuradi leiutis. Tegemist on tõelise trendilooja, mitte järgijaga.

Greta Garbo 1930

(sünninimega Greta Lovisa Gustafsson; 18. september 1905 Stockholm – 15. aprill 1990 New York) 

Mõistatuslik superstaar, kes  vallutas ekraanid 1920. Huvitaval kombel otsustas ta pensionile minna juba 1941, olles kõigest 36.aastane. Teda ärritas seostamine tsitaadiga „ma tahan olla üksi“, tema sõnastus oli lihtsam „ma tahan, et mind rahule jäetaks“. Juba sellel ajal olid kuulsused hädas agarate sulekrõbistajatega.

 Audrey Hepburn 1950-60

(4. mai 1929 – 20. jaanuar 1993)

Minimaalne elegants. Must kleit, pärlid, teemandid, pikk sigaretipits ja suured päikeseprillid on see, millega seda daami siiani seostatakse. Kindlasti kuuluvad siia juurde veel ka pikad kindad. Hommikusöök Tiffanis, täpsemalt sellenimeline film, kus tal oli peaosa, tõi moemaailmasse väikese musta kleidi. Samas ei saa tähelepanuta jätta ka soengut, mis kindlasti kuulub kaunimate ja stiilsemate ülespandud soengute hulka.

Lisaks kandis ta filmis kõrge kaelusega musta kitsast džemprit ja musti pükse – komplekt, mis muutus tema sümboliks nii kinolinal kui reaalses elus. Enamus Audrey riietusest oli Hubert De Givenchy looming. Nende koostöö algas Audrey esimeste filmirollidega, kasvas üle sõpruseks ja liitis neid surmani. Märkimisäärne on ka fakt, et Audrey kostüümid tehti kõik mõõtude järgi, mis olid võetud tema esimese rolli tarvis, sest tema mõõdud elu jooksul ei muutunud(femme.ee).

Sophia Loren 1950/60

(20 septembril 1934 Roomas)

Seksisümbol, kelle konkurentideks olid Marilyn Monroe ja Brigitte Bardot.

Talle kuulub ka lause naise kleit peab olema nagu okastraataed – täidab eesmärki takistamata vaadet. Ilu, seksikus ja elegants.

Brigitte Bardot

(sündinud 28. septembril 1934 )

Bardot oli 60ndatel Marilyn Monroe kõrval naiselikkuse ideaali kujundaja, kuid oma prantsuspärase meelelisuse ja julgusega ületas ta paljusid selle aja filmikultuuri piire. 

«Ta on sensuaalsuse printsess, meelituste krahvinna. Brigitte Bardot’st kiirgas muretut, naiivset seksuaalsust, mis tõi Prantsuse filmile hoopis uue publiku,» iseloomustas Bardot’d ajakiri Time. «Peale Vabaduse Leedi pole ükski naine Ameerikasse nii palju sära toonud kui Brigitte Bardot,» kirjutas näitlejanna kohta seltskonnaajakiri Life

Twiggy – The 1960

(sündinud Lesley Hornby 19. september 1949)

Miniseelik, ülikõhn figuur, suured silmad, mida ääristavad veelgi suuremad ripsmed…. “The Face of’66″ esimene tõeline supermodell. Modellimaailmas on ta olemas tänaseni, kuid juba peale nelja aktiivset aastat moelavadel kaugenes ta modelliametist väites, et riidepuu ei saa olla eluaegne amet. Kuuekümnendate stiiliikoon Twiggy peaks oma kuulsa meigi eest soojad aitähid ütlema disainerile ja miniseeliku-loojale Mary Quantile. Nimelt oli tugev ja selgete värvitoonidega silmameik ehk nn värvikarbi-meik Mary Quanti järjekordne avastus, mida ta mikroseeliku kõrval maailmale lahkesti tutvustas. Twiggy meigi keskpunktiks on vasikalikult pikad ala- ja ülaripsmed. Silma raamistab lai ja kassilik lainerijoon ning laud on kaetud paksu valge värvikorraga. Liikuva lau ülemine osa on rõhutatud tumeda värvijoonega. Alalauge võib veel ilustada valge ja musta silmapliiatsiga. Tulemus peaks välja nägema umbes midagi sellist, nagu oleks silmade ümber joonistatud veel üks paar silmi. femme.ee

 Kiss

See Ameerika rockbänd andis mõistele lavagrimm sõna otseses mõttes uue tähenduse. 1972. aastal moodustatud Kiss loobus oma glorioossest mingist vaat et dekaadi jagu hiljem, s.o aastal 1983. Milline kaotus tervele rockimaailmale, kas pole!?  Kissi liikmete kostüümid ja meik olid inspireeritud koomiksikangelastest. Simmonsi mink kopeeris Deemoni-nimelist koomiksikangelast ning demonstreeris muusiku küünilisust ja armastust koomiksite vastu. Stanley oli oma romantilise loomuse tõttu “muusaks” valinud Tähelapse. Frehley inspiratsiooniallikaks oli Astronaut, kuna oletuste kohaselt polnud mees üleüldse pärit mitte planeedilt Maa, vaid hoopis kusagilt kaugest paralleeluniversumist… Criss jäljendas Kassmeest ja seda oma raske lapsepõlve tõttu Brooklynis – nimelt usuti, et ilmselt on ka Crissil üheksa elu nagu kassil. femme.ee

Marilyn Monroe 1950

(June 1, 1926 – August 5, 1962)

Monroe on kuulsaks kandnud punase musisuu, rammusama kulmukaare ja lopsakad kunstripsmed ning otse loomulikult selle ahhetamapanevalt armsa ilumärgi vasakul põsel. Selleks aga, et monroelik meik saaks oma viimase lihvi, peaks meigikorra üle puuderdama ka üllatunud oih-kas-ma-olen-tõesti-nii-väljakannatamatult-ilus-ilmega ning tulemus ongi muj bien! femme.ee

  Princess Diana 1980/90

Moe kuninganna

Enne abiellumist oli tulevane printsess väga tagasihoidlik ning tema stiil kohane pigem eakale kui noorele naisele. Muutus toimus pulmatseremoonial – Diana kleit lõi uue suuna pulmakleitide lõikes: väga naiselik, ohtrate kaunistustega ning suursugune. Ka tänapäeval unustuse hõlma vajunud patšokkidega pintsakud läksid massimoodi tänu Dianale.Esialgu toetas Inglismaa printsess mitmete kodumaiste disainerite käekäiku, kuid hiljem eelistas rahvusvaheliselt tuntud tegijaid nagu Valentino, Versace ja Chanel. Sellest hoolimata jäi tema stiil lihtsaks, rõhudes heale lõikele-kangale ja pannes suurt rõhku aksessuaaridele: kübaratele, ehetele, kottidele, kingadele.(femme.ee)

Doris Day 1950/60

(3.aprill 1924)

 Hollywoodi kuldajastu esindaja. Alustas oma laulja, näitleja ning tv saatejuhi karjääri 1936 ning eemaldus lavalt 1986.

Grace Kelly 1950

(12. november 1929–14. september 1982)

Ameerika muinasjutt. Rikka ärimehe tütrest saab vürstinna Euroopas. samas ei ole elu alati muinasjutt ja enne tõelise printsini jõudmist oli ta edukas filminäitleja. Tema stiili iseloomustamiseks sobib tema lause – emantsipeerumine kaotab naistelt salapära.

Elizabeth Taylor

(27 Veebruar 1932)

„Mu elu pole olnud rahulik. Olen elanud ohtlikult. Vahel on mind läheneva rongina rünnanud katastroofid. On tulnud ette juhuseid, kui olen end peaaegu surnuks joonud. Olen olnud ohtlikult lähedal enesetapule. Olen mitu korda surmasuus olnud. Kuid sellelegi vaatamata on mind alati päästnud mingi instinkt, mingi sisemine jõud, mis on mind kiskunud rongi eest eemale just hetkel, kui see mööda tuhiseb.”

Jackie O 1960

Naine, kes tõi kõrgmoe Valgesse majja. Elegants ja stiil, kübarad ja päikeseprillid. Naine, kellel oli südikust elada oma elu nii nagu temale parem oli, mitte lähtudes ühiskondlikust arvamusest ja survest.

Suured mustad päikseprillid, A-lõikeline kleit ja pisike jakk – just selline tumedapäine kaunitar tuleb silme ette Jackiest mõeldes. Alati šikk ja väljapeetud, muutus tulevane presidendiproua stiiliikooniks juba enne, kui ta ametlikult selle positsiooni saavutas. Jackie Kennedy´le ei meeldinud moesuundadega mängida – ta teadis, mis talle sobib ja hoidis sellest ka kinni. Tema stiil oli pigem konservatiivne ning riided kvaliteetsed, mitte toretsevad, eristades teda teistest kõrgema seltskonna daamidest.Lisaks heale stiilitajule oskas Jackie valida õigeid inimesi ennast riietama. Kuigi ta ei olnud klassikaline iludus, omades tugevat kehaehitust ja suurt pead, oli tähelepanu tõmmatud alati tema kaunitele juustele, ilusale naeratusele ning sügavatele silmadele. femme.ee

Debbie Harry 1970

(sündinud 1. juuli 1945)

Vesinikblond punk naine. Nahk, mini ja rebestatud topid – nii on ta end ajalukku kirjutanud.

Madonna -1980

Tõusis areenile pitseeliku ja ilma sõrmeotsteta kinnastega. Miksides oskuslikult punk stiili like a virgin stiiliga. Tema kummalised kostüümid võeti rõõmuga vastu ja jäid otsustavalt kümnendi moepilti kujundama. Ta on kuulus ka oma kameeleonlike muutuste poolest – igal ajal on ta suutnud mõjutada moodi.  Madonna esindas omal ajal kõike seda, mida kaheksakümnendad endast kujutasid. Lauljanna tollane tugev meik on kujunenud ajastu etaloniks. Madonnaliku meigi puhul ei koonerdata millegagi. Hoopis vastupidi: heldelt käiakse ümber nii tindisinise lauvärvi, punase huulepulga kui roosa põsepunaga. femme.ee

 Victoria Beckham 1990

 Eks Spice girl, keda ei ole just alati kiidetud stiili ja stiilsuse pärast, samas on ta suutnud mõjutada moepilti eriti soengumoodi,

Kate Moss 1990

( 16.jaanuar 1974)

Tema „teeneks“ on moelavade vabastamine ilusatest ja normaalkaalus modellidest.  Erinevus vanemate kolleegidega oli ja on ka tormiline elustiil. Samas on ta üks stiilsemaid kuulsusi, keda on pärjatud ka vastavate auhindadega

Dita Von Teese Noughties

(Sündinud Heather Sweet. September 28, 1972) 

Naine tänapäevast, kes toob enga aegade tagust glamuuri. Nime Dita võttis ta tummfilmi staari Dita Parlo auks. Von Teese nimi saabus koos läbimurdega Playboy 2002 kaanel. Jättes kõrvale Burleque stiili. On ta kui vana Hollywoodi esindaja – peenike piht, läikivad juuksed, kõrged kontsad, kõik see ei jäta ükskõikseks ja seda vaatamata soole.

(pärisnimega Brian Hugh Warner; sündinud 5. jaanuar il 1969 )

Manson on mees, kes tõi emoliku* meigi massidesse, st tutvustades seda läbi MTV ka sellistele emo-võhikutele nagu Sina ja mina. Manson on ehe näide sellest, kuidas ühest nn harju keskmisest meesterahvast saab lubivalge puuderkreemi, silmapliiatsi ja ühe vesihalli läätse abiga raju rockimehe valmis voolida. Aga jah, aplausi pole väärt mitte üksnesherr Mansoni mingi-lahendused, vaid tema stiil tervikuna – alates muusikavideotest ja lõpetades südamedaamide valikuga.  femme.ee

Gwen Stefani

  (wendolyn Renée Stefani (sündis 3. oktoobril 1969)

Kuigi lauljanna on tänaseks tuntust kogunud oma endisaegse hollywoodiliku glamuurmeigiga, olid üheksakümnendail ajad, mil Stefani hullutas maailma oma india-hõnguliste näokaunistustega. Bindu-nimelised kaunistused on kasutusel Lõuna-Aasias, eriti just Indias. Bindud kleebitakse-maalitakse laubale ning need kannavad kas lihtsalt dekoratiivset või ka sügavamat religioosset eesmärki. Gwen Stefani oli see, kes tõi selle eksootilise ilu-kombe ka lääne naisteni ning demonstreeris edukalt, kuidas on võimalik kombineerida mässumeelset rockari välimust veripunase huulepulga ja võõrapäraste bindudega. femme.ee

Paljud naised, kes harjunud kandma lahku keset pääd, vaevalt loobuvad sellest.Vahelduse saamiseks pole seda tarviski. Lahk jäägu keset pääd, ainult eest umbes 5-7sm kauguselt otsast antakse lahule viltunurk. Seejuures on muidugi ükskõik, kas nurk tõmmatakse paremale või pahemale poole.

 Ühel soengul võis olla ka kaks või enam lahku. Uurides 1930. aastate naisteajakirju, rõhutati neis korduvalt, et mood sõltub siiski kandjast ehk kõik ei pruugi kokku sobida keha- või näokujuga, tähtis on lähtuda endast ja oma välimuse omapärast, seega on soovitatav ka soeng teha vastavalt oma näokujule ning lahk sinna, kuhu see kõige paremini sobib. Mõeldes juuste tervishoiu peale, soovitati aeg-ajalt juukselahkude asukohta siiski vahetada: ei ole otstarbekohane sugeda juustesse joont alati ühele ja samale kohale, mis kohal juuksed jäävad lühemaks ja langevad kergemini välja.

Moes olid ka õhukesed otsatukad, mis eraldati lahuga ülejäänud juustest. Otsatukki võis kanda siledana, kuid levinum oli siiski otsatuka kähardatud variant Soengust endast pea kaunistamisel jäi väheseks, soovitati kanda ka peaehteid. Peaehteid hakati kandma Inglismaa eeskujul, kus need kuulusid õhtusoengu juurde. Suurem osa ehteid seoti paelana ümber pea, millest osa meenutas isegi kübara äärt. Soengukaunistustena olid Eestis kasutusel sametseosed. Kitsas must sametpael laubale köidetuna moodustas maitseka kaunistuse õhtusoengule. Õhtusoengute juures kasutati palju lokke ja neid soenguid võisid kaunistada paelad, suled, lilled, ilunõelad, diadeemid.

Kõige uuem moeröögatus oli aga värviline juuksetriip – tumedajuukselised värvisid endale lahu laiemale poole umbes 5 cm laiuse plaatinavärvi triibu ja blondid musta triibu. Värvilise salgu eesmärgiks oli jätta muljet, nagu kantaks peas paela. Värviline juuksetriip levis Londoni naiste hulgas üsna jõudsalt.

Juuste värvimise kohta tunti suurt huvi, kuid värvimisse suhtuti pigem konservaiivselt ja eelarvamustega. Juuksekaunistusena kandsid eesti naised pigem ilunõelu. Kammide ja ehtenõeltega hoiti üleval oma rullikeeratud lokikesi ja naise profiil omandas seeläbi uue, äärmiselt naiseliku ja pikantse joone – eestpoolt pääses mõjule naise nägu ja ka tagant oli vaatepilt suurepärane.

Kübaraid võib 1930. aastatel pidada eraldi soengukaunistuseks, peakatte algseks funktsiooniks on olnud küll kaitse, nagu rõivastelgi, kuid oma arenguteel on peakatted väljendanud moe kõrval ka sotsiaalset sõnumit. 20. sajandiks oli toimunud tohutu muutus ja murrang ühiskonnas – kübarast oli nüüd saanud tarbeese ning moeelement, mida kandsid kõik hoolimata nende seisusest või klassist. 1930. aastatel mängis ta ka soengumoes erilist rolli: nende kuju andis kogu naise siluetile uue joone ja hoogsuse. Kübara kandmine oli ühtlasi kirjutamata reegel:

Linnanaised, aga ka enamik alevinaisi kandsid kübaraid. Oli enesestmõistetav, et kübar jäeti pähe ka külla, kohvikusse, näitusesaali minnes. Suvel paljapäi käimine läks moodi alles vahetult enne sõda, ja sedagi nooremate juures.

Kahe ilmasõja vahel omandasid kübarad kohati tugeva sümboolse tähenduse filmikangelannade kaudu. 1930. ja 1940. aastatel lõid disainerid kübaramoodi rohkem filmidiivade isiksuse väljendamise kui filmi sündmustiku tarvis. Marlene Dietrichi silindrist ja mustadest sulgedest ning Greta Garbo pehmest slouch-kübarast said ajastu märgid ning elegantsi ja mõttesügavuse sümbolid, mis valitsesid veel aastaid. Suure enamuse naiste jaoks jäidki need maagilisteks sümboliteks ja kauniteks unistusteks suurel ekraanil, sest säärast pillavat elustiili said lubada endale vaid väga vähesed. Ka eestlannadele jäi Hollywoodi glamuur väga kaugeks kultusobjektiks ajakirjade vahendusel. Eesti naised jäid oma eelistustes pigem tagasihoidlikuks ja eelkõige  moekalt ning stiilselt praktiliseks: 1930. aastatel oli peamiselt kasutusel kolme eri sorti kübaraid. Esiteks berett ja alustassikesed kummulikallatud äärtega kübar, mis kõikus lokkidel. Servad olid tagant kas löödud kõrgele või pressitud maha, tema varjutaoline serv oli otsaesisel. Antud kübaratüüp oli väga populaarne, sest sobis hästi tolleaegse moesiluetiga. Kolmas kübaratüüp oli kolmnurkse kujuga, valmistatud vildist või sametist. Teda kanti harilikult teravikuga ühel silmal ja vastavalt sellele, kuhu poole juus oli kammitud. Servale oli kinnitatud loor, mida võis kanda kas kübara all või peal. Seega olid kübarad soengumoes eriti tähtsad just seetõttu, et neil oli pigem krooniv kui kaitsev efekt, ja seepärast nõudis ta hoolitsetud frisuuri. Naistele koguni rõhutati, et kübara ostmisel tuleb kiiresti otsustada, kuidas oma juuksele anda ilus vorm. Eesti kliimas täitis kübar ka igati praktililist funktsiooni – kaitses pead ja soengut külma ning tuule eest.

Kätlin Leokin

Pildid:

www.fashion-era.com

costumes.org

smsnoveltiques.com

pastreunited.com/id191.html

http://winifredandbance.com/1930s-fashion/